Leidsin ennast lugemas ühte artiklit, millest ühe lõiguga ei saa ma rohkem ega vähem nõus olla kui 100 ja rohkem %'i.
Eesti Postimee, J.Urmet
Üks eestlaste seas väga levinud halb komme on susimine. Susimine ja selja taga sosistamine. Igas kollektiivis – tööl, korteriühistus, lapse klassikaaslaste vanemate hulgas – on selliseid eestlasi. Nende susimise nahka läheb teiste inimeste närve, aega, raha. Tule ja ütle mulle näkku, pane nimi alla – ära susi, kurat. Aga ei, julgust näkku öelda ei ole, susimine ei nõua mingit julgust. Leiab teise omasuguse, siis juba sosistavad, kombineerivad, intrigeerivad. Hakkad vaatama, küsid, et kas midagi on viga – oh ei, kõik korras, kõik korras! Kas ma peaksin selliste lödilõugadega tundma mingit solidaarsust? Mis meid ühendab?
http://www.epl.ee/artikkel/588496
No comments:
Post a Comment